Taimeõli - tuntud ja tundmatu Toiduõlidest

Taimeõlidest on kirjutanud iga koduajakiri ja vastavat rubriiki omav ajaleht. Nii et kõik peaks nagu selge olema. Siiski võib kohati kuulda ühe ja sama asja kohta lausa äärmuslikke arvamusi, alates süütu taimeõli mürgiseks tunnistamisest kuni imepärast jõudu andva toiduaineni välja. Räägiksime siis veel kord taimeõlidest: köögis nii tuntud toiduainest, kuid siiski nii tundmatust.

Üks asi, millest õlidest rääkides üle ega ümber ei saa, on rasvhapped. Looduses on rasvhappeid mitmekümneid, õlides on suuremal määral neist esindatud siiski vaid viis-kuus. Tavakasutajale on olulisim vahet teha küllastatud rasvhapete, ühekordselt küllastamata rasvhapete ja mitmekordselt küllastamata rasvhapete vahel. See määrab suures osas ära ka rasva tervislikkuse. 

Küllastatud rasvhappeid on enam loomsetes rasvades nagu sea- ja veiserasvas; mida enam on rasv küllastamata, seda vedelam ta on. Toiduõlides on küllastatud rasvhapete sisaldus madal, ulatudes 5-15%. Ühekordselt küllastamata rasvhapetest on olulisim kindlasti olehape. Mitmekordselt küllastamata rasvhapped on organismile normaalseks tegevuseks äärmiselt vajalikud, neid nimetatakse ka essentsiaalseteks rasvhapeteks. Nende olulisemateks esindajateks taimeõlides on linoolhape ja linoleenhape. Mõnele on kindlasti erialainimeste jutte lugedes silma jäänud ka mõiste oomega-happed, näiteks võib tuua siin kasvõi oomega munad. Linool-ja linoleenhape ongi just need olulised oomega-happed, linoolhape oomega-6 hape ja linoleenhape oomega-3 hape. Number näitab esimese küllastamata sideme asukohta rasvhappe molekulis. Ja organismis muunduvad nimetatud kahe rea esindajad, isegi kui neil on täpselt sama koostis, täiesti erinevalt. Kuid mõlemad on äärmiselt vajalikud teatavate hormoonisarnaste ainete sünteesiks. Kes täpsemalt teada tahavad, peaksid uurima prostaglandiinidest ilmunud materjale. Linoolhappe suure sisalduse poolest paistavad silma päevalille-, maisi- ja sojaõli, linoleenhappe sisalduse poolest aga rapsiõli ja sojaõli.